Olen tagasi Rakveres
Lennuki tänava korteris.
Olen tagasi
lõhnaküünalde ja tarbetu vabaduse
üksildasel ballil.
Vahepeal kraapisin seinu,
kihtide kaupa võõraid tapeete.
Lõhkusin põrandailt
linoleumi ja saepuruplaate.
Krohvisin, värvisin ja unistasin.
Kaklesin naisega, justkui sellel
oleks mingisugune mõte.
Justkui ühine pesa
mahutaks rohkem lapsi
kui seinad on heledad,
kui aknad on suured.
Aga nüüd
olen tagasi mälestuste Rakveres.
Väikeses üksildases korteris,
mis jäi minust muutmata.
Isa paigaldas boileri
matemaatikukätega,
aga sellegi võtsime kaasa.
Ja sellest ajast
on möödunud ajajärk.
On mängitud kitarre ja tervitatud hommikut,
kihutatud Euroopa kiirteedel,
tuul kuklas, sest nõnda
toimib füüsika lahtises autos.
Olen tagasi ja mul pole õde.
Pole kunagi olnud
võimalust tunda tüdrukuid
enne kui tundma sain rõõmu ja valu.
Olen tagasi. Tunne on täpselt sama.
Kuulan Kinod
ja kedagi teist ei kuula.
Kuulan Kinod
ja kedagi polegi kuulata.
Ja ma mõtlen
kirvestest ja kalkunitest.
Elu kiirtee.
Sekundid veel ja betoon.
Sekundid veel
ja seisangi hüppetornis
nagu Matti Nykänen.
Elu on laiff
ja vabadus
on tõepoolest mõtetest vaba.
No comments:
Post a Comment