Olen tagasi Rakveres

Olen tagasi Rakveres

Lennuki tänava korteris.

Olen tagasi

lõhnaküünalde ja tarbetu vabaduse

üksildasel ballil.

 

Vahepeal kraapisin seinu,

kihtide kaupa võõraid tapeete.

Lõhkusin põrandailt

linoleumi ja saepuruplaate.

Krohvisin, värvisin ja unistasin.

Kaklesin naisega, justkui sellel

oleks mingisugune mõte.

Justkui ühine pesa

mahutaks rohkem lapsi

kui seinad on heledad,

kui aknad on suured.

 

Aga nüüd

olen tagasi mälestuste Rakveres.

Väikeses üksildases korteris,

mis jäi minust muutmata.

Isa paigaldas boileri

matemaatikukätega,

aga sellegi võtsime kaasa.

 

Ja sellest ajast

on möödunud ajajärk.

On mängitud kitarre ja tervitatud hommikut,

kihutatud Euroopa kiirteedel,

tuul kuklas, sest nõnda

toimib füüsika lahtises autos.

 

Olen tagasi ja mul pole õde.

Pole kunagi olnud

võimalust tunda tüdrukuid

enne kui tundma sain rõõmu ja valu.

 

Olen tagasi. Tunne on täpselt sama.

Kuulan Kinod

ja kedagi teist ei kuula.

Kuulan Kinod

ja kedagi polegi kuulata.

 

Ja ma mõtlen

kirvestest ja kalkunitest.

Elu kiirtee.

Sekundid veel ja betoon.

Sekundid veel

ja seisangi hüppetornis

nagu Matti Nykänen.

 

Elu on laiff

ja vabadus

on tõepoolest mõtetest vaba.