Kirjandus, muusadest julmim.
Olen ohverdanud liiga
palju
sinu naeratuse
eest.
Lõpuks ohverdasin
perekonna.
Need õhtud, kui
eraldusin töötuppa.
Need õhtud, kui
olin ärritunud
oma naise peale.
Tegin süüa, me
sõime, ma väsisin,
aga sina ootasid
töötoas
ja ma isegi ei armastanud
sind.
Pole iialgi
armastanud.
Kes sa üldse oled?
Kalliope,
Euterpe,
Polymnia,
Thaleia?
Vahetad nimesid
nagu petis.
Millist
luureteenistust
sa esindad, kelle
huve
sa kaitsed?
Sina pole toonud
inimkonnale tuld,
pole õpetanud
ehitama maju,
küttima loomi,
tegema integraalarvutusi.
Või siiski?
Miks ei tunne ma
armastust,
kuigi armastusest
oled sa õpetanud
kirjutama verega?
Tegime süüa,
sõime.
Käisime seenel, jalutasime
metsas.
Mina, naine,
laps.
Aga ikkagi
kibelesin tööle.
Nüüd olengi su
vang.
Suure järve
kaldal, üksinda.
Kirjandus, muusadest
julmim.
Sa pole iialgi
naeratanud.
No comments:
Post a Comment