Jumalad joovad õlut ja hingavad raskelt.
Muud võimalust pole.
Keegi peab olema süüdi
sügise kestmises,
märtsinukruses,
hukatuse hirmus.
Tol suvel kui isa surema hakkas
lõõtsus lakkamatu tuul,
aga nüüd on tublisti hullem,
nüüd kuseb miski
päevade kaupa mu hinge,
tundmata vähimatki muret,
et mul sõidab katus
ja tuul,
mis rebis puukuurilt eterniiti,
ei lase mu närvidel magada.
Selle maailma lõkked
tossavad, kaotades jõudu.
Riikide piirid muutuvad uuesti tõkkeks
ja lennukid enam ei vilguta
ähmase lootuse tulesid.
Paadid lahkuvad,
aga sina pole jõudnud
roostikust varjatud abajasse.
Ma ootan ikka veel.
Leban palves, tundmata jumalaid.
Äkki see siiski mõjub, ehk viimane paat
ei kiirusta ülearu
ja mehed, kes parandavad mootorit,
pillavad tööriistad, hakkavad jooma.
Kuhugi minna. Eemale endast.
Tuhanded otsivad väljapääsu
just nagu mina.
Tuhanded tossavad lõkked
märtsinukruses,
jumalate hingamine kuklas
ja kusi krae vahel.
Aga öösel kui halastab uni
tulevad suured muutused.
Ah see siis kopsiski vastu hommikut,
mitte esivanemate hinged –
märg lumi poolde aknasse.
Võibolla siiski on võimalik –
algavad tuulevaiksed aastad?
No comments:
Post a comment