Jumalad joovad õlut

Jumalad joovad õlut ja hingavad raskelt.

Muud võimalust pole.

Keegi peab olema süüdi

sügise kestmises,

märtsinukruses,

hukatuse hirmus.

 

Tol suvel kui isa surema hakkas

lõõtsus lakkamatu tuul,

aga nüüd on tublisti hullem,

nüüd kuseb miski

päevade kaupa mu hinge,

tundmata vähimatki muret,

et mul sõidab katus

ja tuul,

mis rebis puukuurilt eterniiti,

ei lase mu närvidel magada.

 

Selle maailma lõkked

tossavad, kaotades jõudu.

Riikide piirid muutuvad uuesti tõkkeks

ja lennukid enam ei vilguta

ähmase lootuse tulesid.

 

Paadid lahkuvad,

aga sina pole jõudnud

roostikust varjatud abajasse.

 

Ma ootan ikka veel.

Leban palves, tundmata jumalaid.

Äkki see siiski mõjub, ehk viimane paat

ei kiirusta ülearu

ja mehed, kes parandavad mootorit,

pillavad tööriistad, hakkavad jooma.

 

Kuhugi minna. Eemale endast.

Tuhanded otsivad väljapääsu

just nagu mina.

Tuhanded tossavad lõkked

märtsinukruses,

jumalate hingamine kuklas

ja kusi krae vahel.

 

Aga öösel kui halastab uni

tulevad suured muutused.

 

Ah see siis kopsiski vastu hommikut,

mitte esivanemate hinged –

märg lumi poolde aknasse.

 

Võibolla siiski on võimalik –

algavad tuulevaiksed aastad?