Sa tahtsid, et luuletan sulle.
Jällegi pelgasin.
Esimesed hallad
olid maas,
ma lükkasin
lapsekäru
tuhandeaastases
Tartus
ja tundsin, et
sõnad
ei suuda seda
edasi anda.
Õieti on kõik
nõnda lihtne,
tuleb vaid mõelda
su nimest,
Sina, kirjanik nagu
minagi,
inimene nagu
minagi
oma mure ja
rõõmuga,
mis kirjapanduna
muutub vaid
sõnadeks.
Mäletad seda
päeva,
mil tõstsime vana
punase diivani
vana hõbehalli
Fordi
katusele.
Ja õige pea
pärast seda
oli mitu hommikut
kringliga,
mis muutus aina paremaks
meie uues kodus.
Olin kohutavalt
nõudlik
nagu Mooses oma
rahvaga,
aga mina pole
Mooses,
vaid osake
rahvast.
Elu on väärt
petitsiooni.
Kahte allkirja.
Ühte luuletust.
Ja puud on
püstijalu seistes
valged nagu
jumal.
No comments:
Post a Comment