Monday, 18 May 2020

Muutumine


Olen reisinud läbi elu,
küsimused kojana kukil.
Kuidas olla?
Kelleks moonduda?
Tuhk ja teemant, vastne ja liblikas,
õhtupoolik ja õhtu, keel ja kirjandus.

Olen püüdnud ennast muuta
ja muutunud.
Või siis mitte. Jäänud samaks
ja küsimused
pole koda või kohver,
vaid mu enese olemus.

Olen kihisenud
nagu mudane tiik,
kus müttavad alasti pidutsejad.

Vastuolud on hoidnud mu vormi
ning mina, soovides muutuda,
olen kaaslastelt nõudnud,
et nad vahetaksid dekoratsioone
isehakanud geeniuse taustal.

Aga nüüd, silmitsi sinuga,
mõistan viimaks muutumise mõttetust.
Elu muudab meid ise
ja mina, tigu nõlvakul, reede ja esmaspäev,
olen unustanud küsimused.

Ja see
on sinu teene.
Sina, kes sa tulid liiga kergete sammudega,
nii et tiigid tõusid kosena taevasse,
templi eesriie kärises,
tuhk ja teemant sulasid ühte –
sina oled esimene,
kes on piisavalt muutlik,
et sind pole mõtteski muuta.

Sinus on kahekordne vikerkaar
kuue prismaga kaleidoskoobis.
Su tõusud ja mõõnad
on kaunid nagu meri
ja ennustamatud
nagu järgmise aasta
börsigraafikud.

Ma ei taha sind muuta.
Tahan ainult armastada.
Tahan olla su taustapilt,
rahulik saatja,
kes kuulab ja vaimustub.
Tahan olla tuul
murede roostikus.

Ja ma tean, meil on üks rebitud vikerkaar,
värvid liitunud läbipaistvaks,
kuid veel
on vett ja päikest,
et sinu taustale ilmuksid värvid.

Kuidas olla? Kelleks moonduda?
Küsimused kaotasid mõtte
just sellel hetkel,
kui tuhk ja teemant said üheks
ja sinu pea puhkas mu rinnal.

Ainult alasti pidutsejad
tantsivad endiselt muutmise tantsu
vanas maailmas,
hetk enne armumist elusse.


No comments:

Post a comment