Tuesday, 19 May 2020

Läbipaistev sinine


Läbipaistvat sinist nägin unes.
Tenerifet või Aadria merd,
võibolla ikkagi Emajõge,
aga kindlasti
valget purjekat ja tuult,
tuult su kleidiga mängimas.

Nüüd juba kauem kui aasta
oled sa nõnda tihti
unedes kohal,
et kaotasin su ilmsi.

Tagasi unes. See oli ikkagi Emajõgi
Tenerife läbipaistva veega,
mida ma näinudki pole.

“Inimene üle parda!” ütles instruktor
ning me pidime tegema manöövri.
Päästma oranži päästerõnga.
Ja me päästsime.

Ärkasin armastades,
kuulasin su hingamist,
kuigi sa polnud minuga.

Inimesed üle parda.
Uppuja haaramas päikesekiirtest.
Läbipaistev sinine
armulikult soe ja sõbralik.
Ühised merekaardid
märgitud paljude lootustega.

Õhtuti kuulan kuuri taga hüüpi
ja tunnen sind enese kõrval.
Ja tead, viimasel ajal
oled sa unedes peaaegu kehatu,
peamiselt kohalolu, teadmine sinust,
nii et unel ja ilmsil
polegi suuremat vahet.

Nüüd olen valmis uskuma
et taevas, milleni lendasime,
jälgib instruktor,
kuidas ma, ähmi täis,
natuke liiga kiiresti,
aga vähemalt tegude, mitte vaid sõnadega,
püüan kinkida sinule maailma –
ilmsiolemise läbipaistvat sinist.

No comments:

Post a comment