Tuesday, 19 May 2020

Läbipaistev sinine


Läbipaistvat sinist nägin unes.
Tenerifet või Aadria merd,
võibolla ikkagi Emajõge,
aga kindlasti
valget purjekat ja tuult,
tuult su kleidiga mängimas.

Nüüd juba kauem kui aasta
oled sa nõnda tihti
unedes kohal,
et kaotasin su ilmsi.

Tagasi unes. See oli ikkagi Emajõgi
Tenerife läbipaistva veega,
mida ma näinudki pole.

“Inimene üle parda!” ütles instruktor
ning me pidime tegema manöövri.
Päästma oranži päästerõnga.
Ja me päästsime.

Ärkasin armastades,
kuulasin su hingamist,
kuigi sa polnud minuga.

Inimesed üle parda.
Uppuja haaramas päikesekiirtest.
Läbipaistev sinine
armulikult soe ja sõbralik.
Ühised merekaardid
märgitud paljude lootustega.

Õhtuti kuulan kuuri taga hüüpi
ja tunnen sind enese kõrval.
Ja tead, viimasel ajal
oled sa unedes peaaegu kehatu,
peamiselt kohalolu, teadmine sinust,
nii et unel ja ilmsil
polegi suuremat vahet.

Nüüd olen valmis uskuma
et taevas, milleni lendasime,
jälgib instruktor,
kuidas ma, ähmi täis,
natuke liiga kiiresti,
aga vähemalt tegude, mitte vaid sõnadega,
püüan kinkida sinule maailma –
ilmsiolemise läbipaistvat sinist.

Monday, 18 May 2020

"Hetk"

Muutumine


Olen reisinud läbi elu,
küsimused kojana kukil.
Kuidas olla?
Kelleks moonduda?
Tuhk ja teemant, vastne ja liblikas,
õhtupoolik ja õhtu, keel ja kirjandus.

Olen püüdnud ennast muuta
ja muutunud.
Või siis mitte. Jäänud samaks
ja küsimused
pole koda või kohver,
vaid mu enese olemus.

Olen kihisenud
nagu mudane tiik,
kus müttavad alasti pidutsejad.

Vastuolud on hoidnud mu vormi
ning mina, soovides muutuda,
olen kaaslastelt nõudnud,
et nad vahetaksid dekoratsioone
isehakanud geeniuse taustal.

Aga nüüd, silmitsi sinuga,
mõistan viimaks muutumise mõttetust.
Elu muudab meid ise
ja mina, tigu nõlvakul, reede ja esmaspäev,
olen unustanud küsimused.

Ja see
on sinu teene.
Sina, kes sa tulid liiga kergete sammudega,
nii et tiigid tõusid kosena taevasse,
templi eesriie kärises,
tuhk ja teemant sulasid ühte –
sina oled esimene,
kes on piisavalt muutlik,
et sind pole mõtteski muuta.

Sinus on kahekordne vikerkaar
kuue prismaga kaleidoskoobis.
Su tõusud ja mõõnad
on kaunid nagu meri
ja ennustamatud
nagu järgmise aasta
börsigraafikud.

Ma ei taha sind muuta.
Tahan ainult armastada.
Tahan olla su taustapilt,
rahulik saatja,
kes kuulab ja vaimustub.
Tahan olla tuul
murede roostikus.

Ja ma tean, meil on üks rebitud vikerkaar,
värvid liitunud läbipaistvaks,
kuid veel
on vett ja päikest,
et sinu taustale ilmuksid värvid.

Kuidas olla? Kelleks moonduda?
Küsimused kaotasid mõtte
just sellel hetkel,
kui tuhk ja teemant said üheks
ja sinu pea puhkas mu rinnal.

Ainult alasti pidutsejad
tantsivad endiselt muutmise tantsu
vanas maailmas,
hetk enne armumist elusse.