Monday, 30 March 2020

Üksainus näide


Mida teab laine ülejäänud järvest?
Mida teab vihmapiisk
tumedatest pilvedest?

Tuuleiilid kaovad,
millekski vajalikud,
kerged kui õhk.

Iga liivatera
saaks tunda vaid ennast.

Iga luik roostiku vahel
imetleb kaaslast,
julgemata muud kui läheneda.
Midagi arvamata. Midagi küsimata.

Ometi öeldakse,
tuttav nagu omaenda peopesa.

Vaatan kätt ja kõik on võõras.
Need jooned on kirjutatud
tundmatus tähestikus.

Autol pole aimugi numbrimärgist,
liisingust, hooldustest, õlist.

Kõik on vaid ise.
Ise, millegi meelevallas,
kobades valguses,
leides kodu suurlinna öös
või uinuvas külas.

Kirjutan õpikut,
kasutades ühte näidet.
See pole ülbus ja hoolimatus.

Kirjutan endast, aga mõtlen inimestest.
Mul on üksainus mudel.
Teised on omamoodi.

No comments:

Post a comment