Monday, 30 March 2020

Tulime tühjusest


Tulime tühjusest.
Petame endid lootusega
jõuda kuhugi. Valgusse.

Ma proovisin ehitada
ilusaid kodusid.
Kulutasin uneeelseid aegu
valides värve,
mis annaksid tuulevaikse lapsepõlve
neile, kes magavad tubades.

Tõusin keset ööd
ja läksin mere äärde.
See polegi meri, vaid järv.
Ka mina pole see
ja ma ei tea, kes ma olen.

Rajades paradiisi, ehitasin põrgu.
Pisarad minu tegudest
kergitasid veepiiri,
aga kõrkjad olid ees
ja nendel nägin veiklevat varju.
See olin ma ise.

Ema ja isa leidsid mind tühjusest.
Otsisin vastuseid, alati aplalt
neelates heljuvaid hetki
nagu tindiparv ähmases valguses,
mis puudutab läbi vee –
ainult päike teab oma suunda.

Isa on surnud ja tema ei vasta.
Ema on elus ja temalt ei küsi.
Ise ei mõista, kuni on öö
ja hommik on alati uus
ja eelmiste päevade valu
on võimatu röövida nendelt,
kes väärisid paremaid kinke.

Ma ei tea, kes ma olen, kuid sina
oled soojus, mida kiirgavad köetud majad.
Oled õhtud, mida liigendavad helid
ikka veel ostmata klaverilt.
Oled see, kes kunagi andestab.
Võibolla siis, kui mind enam pole.

Seisan keset päeva
seal kus eelmisel aastal
oli liivane kallas, kõrkjatest kaetud.

Sina vist olidki kodu
või lootus kodule
nagu varahommiku päike
järve rahutus peeglis.

Nüüd on aeg, mil otsustavad teised.
Otsustad sina, mitte mu aplus
ja väikeste kalade hirm.
Otsustab järv, kellele anda
ja keda võtta – tagasi tühjusse.

Tulime tühjusest.
Tulime emast ja isast.
Pole põrgut ja paradiisi.
Elame esimest korda.


No comments:

Post a comment