Monday, 30 March 2020

In dividio


Indiviid. In dividio. Jagamatu.
Kui palju olen püüdnud endast anda,
teenimaks ära
terviklikku säramist?

Puude vahelt paistab
sihvakas kirikutorn.
See on kuusk.

Kõnnin, kollane prügiämber näpus
krundi tagumisse ossa,
sinna, kust kitsed ja külakoerad
leiavad leiba ja kalarappeid,
mädanenud banaane,
meretagust eksootikat,
tuhka ja teemante.

Aastate kaupa
püüdsin jagada sulle
parimaid palu
iseenesest,
küsimata kunagi,
mis sulle päriselt maitseb,
leib või kalarapped,
luuletused või kõrvarõngad,
õhtusöögid või massaaž.

Indiviid. In dividio. Jagamatu.
Kuskil on üks ilus õun,
aga need, kes hammustavad sellest
on tühised ussikesed.

Toetan kollase ämbri
kaevu betoonist kaanele.
Kohe see kukub, rabatud maailma hingamisest.
Järv teisel pool tänavat
püüab murda enesest välja,
kasvada mereks.
Järv on täna mu enese moodi --
trots lainetab hallikas veres.

Indiviid. In dividio. Jagamatu.
Alatine rahutus rahu leidmiseks.
Niiviisi polegi võimalik
süüdata lõkkeid
võõrastes akendes.
Niiviisi polegi võimalik
teenida ära
tuulevaikseid aastaid.

Alles siis,
kui tuled kui nuga
mu kuivade soomuste vastu,
vabaneb killuke minust
su soolasel keelel.

No comments:

Post a comment