Monday, 30 March 2020

In dividio


Indiviid. In dividio. Jagamatu.
Kui palju olen püüdnud endast anda,
teenimaks ära
terviklikku säramist?

Puude vahelt paistab
sihvakas kirikutorn.
See on kuusk.

Kõnnin, kollane prügiämber näpus
krundi tagumisse ossa,
sinna, kust kitsed ja külakoerad
leiavad leiba ja kalarappeid,
mädanenud banaane,
meretagust eksootikat,
tuhka ja teemante.

Aastate kaupa
püüdsin jagada sulle
parimaid palu
iseenesest,
küsimata kunagi,
mis sulle päriselt maitseb,
leib või kalarapped,
luuletused või kõrvarõngad,
õhtusöögid või massaaž.

Indiviid. In dividio. Jagamatu.
Kuskil on üks ilus õun,
aga need, kes hammustavad sellest
on tühised ussikesed.

Toetan kollase ämbri
kaevu betoonist kaanele.
Kohe see kukub, rabatud maailma hingamisest.
Järv teisel pool tänavat
püüab murda enesest välja,
kasvada mereks.
Järv on täna mu enese moodi --
trots lainetab hallikas veres.

Indiviid. In dividio. Jagamatu.
Alatine rahutus rahu leidmiseks.
Niiviisi polegi võimalik
süüdata lõkkeid
võõrastes akendes.
Niiviisi polegi võimalik
teenida ära
tuulevaikseid aastaid.

Alles siis,
kui tuled kui nuga
mu kuivade soomuste vastu,
vabaneb killuke minust
su soolasel keelel.

Tulime tühjusest


Tulime tühjusest.
Petame endid lootusega
jõuda kuhugi. Valgusse.

Ma proovisin ehitada
ilusaid kodusid.
Kulutasin uneeelseid aegu
valides värve,
mis annaksid tuulevaikse lapsepõlve
neile, kes magavad tubades.

Tõusin keset ööd
ja läksin mere äärde.
See polegi meri, vaid järv.
Ka mina pole see
ja ma ei tea, kes ma olen.

Rajades paradiisi, ehitasin põrgu.
Pisarad minu tegudest
kergitasid veepiiri,
aga kõrkjad olid ees
ja nendel nägin veiklevat varju.
See olin ma ise.

Ema ja isa leidsid mind tühjusest.
Otsisin vastuseid, alati aplalt
neelates heljuvaid hetki
nagu tindiparv ähmases valguses,
mis puudutab läbi vee –
ainult päike teab oma suunda.

Isa on surnud ja tema ei vasta.
Ema on elus ja temalt ei küsi.
Ise ei mõista, kuni on öö
ja hommik on alati uus
ja eelmiste päevade valu
on võimatu röövida nendelt,
kes väärisid paremaid kinke.

Ma ei tea, kes ma olen, kuid sina
oled soojus, mida kiirgavad köetud majad.
Oled õhtud, mida liigendavad helid
ikka veel ostmata klaverilt.
Oled see, kes kunagi andestab.
Võibolla siis, kui mind enam pole.

Seisan keset päeva
seal kus eelmisel aastal
oli liivane kallas, kõrkjatest kaetud.

Sina vist olidki kodu
või lootus kodule
nagu varahommiku päike
järve rahutus peeglis.

Nüüd on aeg, mil otsustavad teised.
Otsustad sina, mitte mu aplus
ja väikeste kalade hirm.
Otsustab järv, kellele anda
ja keda võtta – tagasi tühjusse.

Tulime tühjusest.
Tulime emast ja isast.
Pole põrgut ja paradiisi.
Elame esimest korda.


Üksainus näide


Mida teab laine ülejäänud järvest?
Mida teab vihmapiisk
tumedatest pilvedest?

Tuuleiilid kaovad,
millekski vajalikud,
kerged kui õhk.

Iga liivatera
saaks tunda vaid ennast.

Iga luik roostiku vahel
imetleb kaaslast,
julgemata muud kui läheneda.
Midagi arvamata. Midagi küsimata.

Ometi öeldakse,
tuttav nagu omaenda peopesa.

Vaatan kätt ja kõik on võõras.
Need jooned on kirjutatud
tundmatus tähestikus.

Autol pole aimugi numbrimärgist,
liisingust, hooldustest, õlist.

Kõik on vaid ise.
Ise, millegi meelevallas,
kobades valguses,
leides kodu suurlinna öös
või uinuvas külas.

Kirjutan õpikut,
kasutades ühte näidet.
See pole ülbus ja hoolimatus.

Kirjutan endast, aga mõtlen inimestest.
Mul on üksainus mudel.
Teised on omamoodi.