Nietzsche

On’s kirjanikud eluks ajaks lapsed?

Või viga on vaid minus eneses.

Kui usuks Jumalat, ma teaksin täpselt,

kus põõsas õige vastus vedeleb.

Võin guugeldada kümme tuhat päeva,

kuid peidab ennast elutõdemus.

Ehk laste silmad viimaks tõde näevad –

mis näris mind, mis viltu oli mus.

Kas rääkida on õige tulnukatest

ja huntidest, kes igatsevad öös?

Mul jonnida ja nutta pisut laske.

Kui tuleb lumi, kogu valu sööb.

Ei, milleks üldse tarvis valutada,

kui piisaks rammusatest valedest?

On lapik maa ja taevas kaldu, aga

ei tohiks lapsi hirmutada, sest

nad peavad rehitsema meie radu

ja miskitmoodi suureks kasvama.

Pean leidma nende pärast vaikse rahu

ja laskma ennast rohtu kasvada.

Eks kirjanikud ole tõesti lapsed.

Ma napsu võtma selle peale pean.

Kui usuks Jumalat, siis teda tappes

võiks kirja panna lapsemeelsed read.