On’s kirjanikud
eluks ajaks lapsed?
Või viga on vaid
minus eneses.
Kui usuks Jumalat,
ma teaksin täpselt,
kus põõsas õige
vastus vedeleb.
Võin guugeldada
kümme tuhat päeva,
kuid peidab
ennast elutõdemus.
Ehk laste silmad
viimaks tõde näevad –
mis näris mind,
mis viltu oli mus.
Kas rääkida on
õige tulnukatest
ja huntidest, kes
igatsevad öös?
Mul jonnida ja
nutta pisut laske.
Kui tuleb lumi,
kogu valu sööb.
Ei, milleks üldse
tarvis valutada,
kui piisaks
rammusatest valedest?
On lapik maa ja
taevas kaldu, aga
ei tohiks lapsi
hirmutada, sest
nad peavad
rehitsema meie radu
ja miskitmoodi
suureks kasvama.
Pean leidma nende
pärast vaikse rahu
ja laskma ennast
rohtu kasvada.
Eks kirjanikud
ole tõesti lapsed.
Ma napsu võtma
selle peale pean.
Kui usuks Jumalat,
siis teda tappes
võiks kirja panna
lapsemeelsed read.
No comments:
Post a comment