Siis ma vaatasin
välja –
sisse hingasin
lund.
Lumi. Ikkagi
nälga
tundsin saamata
und.
Mees, kes
polnudki meheks
kasvada osanud
veel.
Keegi siin
hulluse keskel.
Rakkude võõras
keel.
Hirmusegune
selgus.
Vaatasin võõrana
mind.
See polnud minu
elu.
See polnud minu
linn.
Teki all hõõrusin
käsi –
möödunu külmus,
et võiks
sellest mõtelda
hästi,
jõuab kui kohale
kõik.
No comments:
Post a Comment