Wednesday, 25 December 2019

Nietzsche


On’s kirjanikud eluks ajaks lapsed?
Või viga on vaid minus eneses.
Kui usuks Jumalat, ma teaksin täpselt,
kus põõsas õige vastus vedeleb.

Võin guugeldada kümme tuhat päeva,
kuid peidab ennast elutõdemus.
Ehk laste silmad viimaks tõde näevad –
mis näris mind, mis viltu oli mus.

Kas rääkida on õige tulnukatest
ja huntidest, kes igatsevad öös?
Mul jonnida ja nutta pisut laske.
Kui tuleb lumi, kogu valu sööb.

Ei, milleks üldse tarvis valutada,
kui piisaks rammusatest valedest?
On lapik maa ja taevas kaldu, aga
ei tohiks lapsi hirmutada, sest

nad peavad rehitsema meie radu
ja miskitmoodi suureks kasvama.
Pean leidma nende pärast vaikse rahu
ja laskma ennast rohtu kasvada.

Eks kirjanikud ole tõesti lapsed.
Ma napsu võtma selle peale pean.
Kui usuks Jumalat, siis teda tappes
võiks kirja panna lapsemeelsed read.

Vabadus


Vabadus on pinge, millel puudub ots.
Ühendatud hinged, minemise trots.

Vabadus on tuuled kuivas männikus.
Luuletused, mille sisu pole mängitud.

Vabadus on raske koorem orjale.
Karske kuu ja seened, mida korjame.

Vabadus on pinge, mis mind äratab.
Ammumaetud kont – nii mõnus järada.

Vabadus on koer, kes haukab peremeest.
Toekas tuksumine vana vere sees.

Vabadus on vaikus pärast lahingut.
Mati Unt, kes hülgab Vaino Vahingu.

Vabadust ei müüda kaubamajades.
Närvides peab maksma teda vajades.

Vabadus on sügis, mida pärgab kuld.
Vihmaussi teekond, mõnus kerge muld.

Vabadus on piisad isa otsmikul –
leidis oma rahu surnukülmikus.

Vabadus on lumi kümnemeetrine.
Kutse Toompea keldrist läheb eetrisse.

Vabaduse poole tungleb inimhulk –
ühest ainsast lausest leides üha tuld.

Vabadus on hunt, kes iseennast sööb.
Vabadus on võistlus, osavnäpp-massöör.

Vabaduse poole roomab igaüks,
kes on võtnud kanda elu veresüü.

Vabadus on valu, loodud lootusest.
Lapsepõlve lumi nääriootuses.

Vabadus on kauge võõras täheke,
mille poole ükskord ära läheme.

Tuesday, 24 December 2019

Sa ulata mul kuu


Sa ulata mul kuu, kus kurbus elab sees.
Pean vaatama vist enesele silma.
See pilt on loomutruu ja minu moodi mees
on jätnud ennast kindlast kodust ilma.

Sa ulata mul täht, las valgustab mu teed,
sest kustuvad kõik põletatud sillad.
See pilt on ette näht, kuid ikka loodame,
et varemeist saab uude ellu minna.

Mil taipab inimkond, et kuu on kõigest kuu
ja üksik täht ei valgustagi jalgu?
Et pomm on kõigest pomm ja randmed lõigutud
ei ole mitte millelegi algus?

Kuis öelda tütrele, võib kurbus olla suur
ja hiirekarva minna juuksesalgud?
Kui tähed küütleme ja kasvab me kultuur.
Sai nähtud kuu, las tulla päevavalgus.

Wednesday, 18 December 2019

Lumi


Siis ma vaatasin välja –
sisse hingasin lund.
Lumi. Ikkagi nälga
tundsin saamata und.

Mees, kes polnudki meheks
kasvada osanud veel.
Keegi siin hulluse keskel.
Rakkude võõras keel.

Hirmusegune selgus.
Vaatasin võõrana mind.
See polnud minu elu.
See polnud minu linn.

Teki all hõõrusin käsi –
möödunu külmus, et võiks
sellest mõtelda hästi,
jõuab kui kohale kõik.