Lahkus poole õlle pealt ja pika jututa.
Ülejäänud õhtu
teda ainult silmasin
toimetaja seltsis
klubi lage puutumas.
Istusid nad
rahulikult, palju rääkisid.
Tasakesi naersid,
põsenukil sumedus.
Moosiriiulisse
mälestused jääksid vist,
kui neil puuduks
takkajärgi kaal või tumedus.
“Jätka
kirjutamist, see ei ole tühi vaev,”
ütles toimetaja,
kui ta seltsi trügisin.
Meie jäime, tema
aga haihtus läbi lae.
Kuidas nõnda
noorelt? Ahastades küsiti.
Nagu kärbsed
mööda lage ringi hulgume.
See on taevas,
millest läbi elavad ei näe.
Vastu tahtmist,
vastu talve unne suikudes
ulatame jääjatele
elamise väe.
