Tuesday, 1 October 2019

Toimetaja

Solvusin, kui lahkus lauast menukirjanik.
Lahkus poole õlle pealt ja pika jututa.
Ülejäänud õhtu teda ainult silmasin
toimetaja seltsis klubi lage puutumas.

Istusid nad rahulikult, palju rääkisid.
Tasakesi naersid, põsenukil sumedus.
Moosiriiulisse mälestused jääksid vist,
kui neil puuduks takkajärgi kaal või tumedus.

“Jätka kirjutamist, see ei ole tühi vaev,”
ütles toimetaja, kui ta seltsi trügisin.
Meie jäime, tema aga haihtus läbi lae.
Kuidas nõnda noorelt? Ahastades küsiti.

Nagu kärbsed mööda lage ringi hulgume.
See on taevas, millest läbi elavad ei näe.
Vastu tahtmist, vastu talve unne suikudes
ulatame jääjatele elamise väe.