Paistis
tellistele peegelduvaid kiiri,
lendas õhus
paplilume pudemeid.
Tahtsin tappa
ennast lapsepõlve piiril,
tappa tahtsin,
aga surra – ei.
Tundus, ootab
tulevikus ainult tühjus.
Ma ei eksinud,
kuid veidi aega veel
elu kaardilauas
tuletikke kuhjub
minu ette, kui ei
küsi vaevadest.
Kui ma talun ööd
ja karjumata appi
sinu silmi vaatan
kurbi, rahutuid.
Tihti võimalused
ületavad tahtmist,
poolikvõidud
teevad ränka valu, kuid
enam tappa ennast
sugugi ei taha,
sest on elamine
liiga usutav
ja kui hõbehundid
murravad mind maha,
nende laul me
kõigi südant puudutab.
Paistab pilvedele
peegelduvaid kiiri,
korter suve
rohkeid lõhnamisi täis.
Tahtsin tappa
ennast lapsepõlve piiril,
tappa tahtsin,
aga surra – ei.
Issand Jumal, kui vägev tekst see on.
ReplyDeleteAitäh!
ReplyDelete