Friday, 12 July 2019

Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril



Paistis tellistele peegelduvaid kiiri,
lendas õhus paplilume pudemeid.
Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril,
tappa tahtsin, aga surra – ei.

Tundus, ootab tulevikus ainult tühjus.
Ma ei eksinud, kuid veidi aega veel
elu kaardilauas tuletikke kuhjub
minu ette, kui ei küsi vaevadest.

Kui ma talun ööd ja karjumata appi
sinu silmi vaatan kurbi, rahutuid.
Tihti võimalused ületavad tahtmist,
poolikvõidud teevad ränka valu, kuid

enam tappa ennast sugugi ei taha,
sest on elamine liiga usutav
ja kui hõbehundid murravad mind maha,
nende laul me kõigi südant puudutab.

Paistab pilvedele peegelduvaid kiiri,
korter suve rohkeid lõhnamisi täis.
Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril,
tappa tahtsin, aga surra – ei.