Wednesday, 25 December 2019

Nietzsche


On’s kirjanikud eluks ajaks lapsed?
Või viga on vaid minus eneses.
Kui usuks Jumalat, ma teaksin täpselt,
kus põõsas õige vastus vedeleb.

Võin guugeldada kümme tuhat päeva,
kuid peidab ennast elutõdemus.
Ehk laste silmad viimaks tõde näevad –
mis näris mind, mis viltu oli mus.

Kas rääkida on õige tulnukatest
ja huntidest, kes igatsevad öös?
Mul jonnida ja nutta pisut laske.
Kui tuleb lumi, kogu valu sööb.

Ei, milleks üldse tarvis valutada,
kui piisaks rammusatest valedest?
On lapik maa ja taevas kaldu, aga
ei tohiks lapsi hirmutada, sest

nad peavad rehitsema meie radu
ja miskitmoodi suureks kasvama.
Pean leidma nende pärast vaikse rahu
ja laskma ennast rohtu kasvada.

Eks kirjanikud ole tõesti lapsed.
Ma napsu võtma selle peale pean.
Kui usuks Jumalat, siis teda tappes
võiks kirja panna lapsemeelsed read.

Vabadus


Vabadus on pinge, millel puudub ots.
Ühendatud hinged, minemise trots.

Vabadus on tuuled kuivas männikus.
Luuletused, mille sisu pole mängitud.

Vabadus on raske koorem orjale.
Karske kuu ja seened, mida korjame.

Vabadus on pinge, mis mind äratab.
Ammumaetud kont – nii mõnus järada.

Vabadus on koer, kes haukab peremeest.
Toekas tuksumine vana vere sees.

Vabadus on vaikus pärast lahingut.
Mati Unt, kes hülgab Vaino Vahingu.

Vabadust ei müüda kaubamajades.
Närvides peab maksma teda vajades.

Vabadus on sügis, mida pärgab kuld.
Vihmaussi teekond, mõnus kerge muld.

Vabadus on piisad isa otsmikul –
leidis oma rahu surnukülmikus.

Vabadus on lumi kümnemeetrine.
Kutse Toompea keldrist läheb eetrisse.

Vabaduse poole tungleb inimhulk –
ühest ainsast lausest leides üha tuld.

Vabadus on hunt, kes iseennast sööb.
Vabadus on võistlus, osavnäpp-massöör.

Vabaduse poole roomab igaüks,
kes on võtnud kanda elu veresüü.

Vabadus on valu, loodud lootusest.
Lapsepõlve lumi nääriootuses.

Vabadus on kauge võõras täheke,
mille poole ükskord ära läheme.

Tuesday, 24 December 2019

Sa ulata mul kuu


Sa ulata mul kuu, kus kurbus elab sees.
Pean vaatama vist enesele silma.
See pilt on loomutruu ja minu moodi mees
on jätnud ennast kindlast kodust ilma.

Sa ulata mul täht, las valgustab mu teed,
sest kustuvad kõik põletatud sillad.
See pilt on ette näht, kuid ikka loodame,
et varemeist saab uude ellu minna.

Mil taipab inimkond, et kuu on kõigest kuu
ja üksik täht ei valgustagi jalgu?
Et pomm on kõigest pomm ja randmed lõigutud
ei ole mitte millelegi algus?

Kuis öelda tütrele, võib kurbus olla suur
ja hiirekarva minna juuksesalgud?
Kui tähed küütleme ja kasvab me kultuur.
Sai nähtud kuu, las tulla päevavalgus.

Wednesday, 18 December 2019

Lumi


Siis ma vaatasin välja –
sisse hingasin lund.
Lumi. Ikkagi nälga
tundsin saamata und.

Mees, kes polnudki meheks
kasvada osanud veel.
Keegi siin hulluse keskel.
Rakkude võõras keel.

Hirmusegune selgus.
Vaatasin võõrana mind.
See polnud minu elu.
See polnud minu linn.

Teki all hõõrusin käsi –
möödunu külmus, et võiks
sellest mõtelda hästi,
jõuab kui kohale kõik.

Tuesday, 1 October 2019

Toimetaja

Solvusin, kui lahkus lauast menukirjanik.
Lahkus poole õlle pealt ja pika jututa.
Ülejäänud õhtu teda ainult silmasin
toimetaja seltsis klubi lage puutumas.

Istusid nad rahulikult, palju rääkisid.
Tasakesi naersid, põsenukil sumedus.
Moosiriiulisse mälestused jääksid vist,
kui neil puuduks takkajärgi kaal või tumedus.

“Jätka kirjutamist, see ei ole tühi vaev,”
ütles toimetaja, kui ta seltsi trügisin.
Meie jäime, tema aga haihtus läbi lae.
Kuidas nõnda noorelt? Ahastades küsiti.

Nagu kärbsed mööda lage ringi hulgume.
See on taevas, millest läbi elavad ei näe.
Vastu tahtmist, vastu talve unne suikudes
ulatame jääjatele elamise väe.

Friday, 12 July 2019

Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril



Paistis tellistele peegelduvaid kiiri,
lendas õhus paplilume pudemeid.
Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril,
tappa tahtsin, aga surra – ei.

Tundus, ootab tulevikus ainult tühjus.
Ma ei eksinud, kuid veidi aega veel
elu kaardilauas tuletikke kuhjub
minu ette, kui ei küsi vaevadest.

Kui ma talun ööd ja karjumata appi
sinu silmi vaatan kurbi, rahutuid.
Tihti võimalused ületavad tahtmist,
poolikvõidud teevad ränka valu, kuid

enam tappa ennast sugugi ei taha,
sest on elamine liiga usutav
ja kui hõbehundid murravad mind maha,
nende laul me kõigi südant puudutab.

Paistab pilvedele peegelduvaid kiiri,
korter suve rohkeid lõhnamisi täis.
Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril,
tappa tahtsin, aga surra – ei.



Tuesday, 11 June 2019

Juuni vihmad


Juuni vihmad, jahedad ja värsked
kui lapsepõlves suve ootasin.

Veel olin puhas, aga mitte karske
kui elu hõlmad tasa paotusid.

On vesi kerge, aga pilv on raske,
kui lemmikmäng mu elus pimesikk.

Mul ennast vahel kinni püüda laske.
Ei ole hinge, kõik on inimlik.

Saturday, 23 February 2019

Kurjategija uurija jälgedel

Mõned lõiked ja natuke teipi, et tüütu raamat intrigeerivaks muuta. Tõsi, ainult nii palju, et korraks viitsiks avada.

Thursday, 14 February 2019

Kannibal Elektor feat. Sandra -- "Naabri-Elmari ravipildid"




"Naabri-Elmari ravipildid"

Ära usu kõike, mida räägitakse.
Valitsus valetab sulle.
Teadusel on uusi saavutusi,   
mida ma veel ei mõista.

Püramiidid, kiviringid, iidsed pühamud.
Kas Sfinksi all on salakamber?
Kus hoidis Hitler oma ajamasinat?
Punutud võrk hõljus toas.

Seina peal seisavad..
Seina peal seisavad pildid...

Naabri-Elmari ravipildid.

Päikeseinsener kummardab hõbedast vaaraod.
Ruhnust leitakse salapärased varemed.
Levitatsiooni võimalikkus alkoholijoobes.
Tesla põhjustas Tunguusi katastroofi.

Hea lingi avastasin Castaneda listis.
Teadlased võivad elustada mammuti? (Mina ei usu).
Arvuti pandi lugema inimese mõtteid.
Illuminaatide sümbolism õhtuses laulusaates.

Seina peal seisavad..
Seina peal seisavad pildid...

Naabri-Elmari ravipildid.

Valge kaabuga mees ja kiviheitja kloostris.
Energiad meie ümber.
Kuulen kellegi teise juttu pealt, oma peas.
Margus Lepa ja tema Nõmme raadio.

Kadunud lennukite müsteerium.
Suur hadronipõrguti - sõrm jumala… (piiks)
Mikrokiibid: sügavalt salakaval plaan.
Aga olgem valvel, eriti sionistide ees.

Wednesday, 6 February 2019

Kuidas olla õnnelik uuel aastal? Luuletus jääskulptuuri avamisel 5. veebruaril 2019














Kuidas olla õnnelik uuel aastal?
Kuidas ruiata rõõmust,
kui rinnus pitsitab
tundmatu õnnetuse eelaimus?
Sest see, kes on sündinud põrsana,
on teinud oma imekerge valiku.
Iga sentimeeter pekki
kergitab peremehe suunurka.
Kasva ja kosu, notsuke,
kasva ja kosu.


Kuidas olla õnnelik uuel aastal?
Kuidas vaadata kalendrisse,
tundmata rahutust?
Kuidas kasvatada küüned
ja ronida puu otsa?
Kuidas tõsta kärss
ja laulda nagu lind?
Kasva ja kosu, notsuke,
kasva ja kosu.


Kuidas olla õnnelik uuel aastal?
Kuidas saada paremaks hiinlaseks?
Kuidas uskuda horoskoope
ja rahavoogude prognoose?
Mitte miski peale praeguse hetke
pole enam ega veel päriselt olemas.
Mitte miski peale praeguse hetke
pole ilus nagu jää.
Ka liustikud sulavad,
rääkimata sügavkülmutatud peekonist.
Kasva ja kosu, notsuke,
kasva ja kosu.


Kuidas olla õnnelik uuel aastal?
Kas kärssapidi mollis
või ninapidi raamatus?
Sest see, kes on sündinud lapsena,
on teinud oma imekerge valiku --
tunda rõõmu mööduvatest hetkedest,
armastada aega tema voolamises,
pühitseda elamist pidupäevi leiutades,
ammutada tarkust ja jagada järgmistele.
Kasva ja kosu, inimene,
kasva ja kosu.

Head uut hetke!