Arvustus

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/argielu-aeglusti/

Ärkamine

"Mida te teete?" nõuab eksalteeritud naabrimutt.

"Ma magan. Magasin," ütleb X.

"Või magasite! Magasite! Mis õigusega?" Muti hääl kriiksub, kogub pinget.

"No magasin. Uni oli."

"Kogu aeg on teile uni või? Ah? Kell on kolm päeval, aga teie olete kodus, ei kosta sammugi, raadiot te ka ei kuula – ja arvate, et võitegi lihtsalt magada? Niiviisi magategi?"

"Nojah. Ma olin ju unine ja..." püüab X õigustada.

"Või teie olite unine! Keset päeva! Te elata meie juures juba poolteist aastat, korter on teile antnud, aga päevad läbi – lihtsalt magate! Saaksin veel aru, et jooksite, pohmelliga magaksite, lärmi teeksite, aga ei – vaikselt, nagu hiir, ma ütlen, plaanite midagi ja muudkui magate! Mis õigusega, ma küsisin teilt?"

"Kuulge, saate aru, ma olen vabakutseline," selgitab X.

"Vabakutseline! Vabakutseline! Kas teil paber selle kohta on? Kes võimaldas?"

X ei vasta midagi, vaid pühib rähmaseid silmi. Mutt jaurab edasi. Äkitselt tunneb X, et on viimaks ometi ärkvel. Ebamäärane tuimus on kadunud. Maailm ei ole enam vatine. Veri liigub ja tal on kange kusehäda.

"Vabandage mind," ütleb ta mutile, tõmbab ukse pauguga kinni ja tormab peldikusse.

Järgmise paari päeva jooksul ei maga X silmatäitki. Ta kuulab valjusti klassikalist muusikat ja viskandab meeleheitliku kiirusega krokiisid, kandes väärikale Saksa vatmanile mitme aastaga kogunenud ideed. Plaate leiab ta raamatute ja paberite vahelt ainult kaks - Šostakivitš Moskva Filharmoonia ning Chopin Rumeenia kammeransambli esituses.