Friday, 12 December 2014
Monday, 8 December 2014
Ärkamine
"Mida te
teete?" nõuab eksalteeritud naabrimutt.
"Ma magan.
Magasin," ütleb X.
"Või
magasite! Magasite! Mis õigusega?" Muti hääl kriiksub, kogub pinget.
"No magasin.
Uni oli."
"Kogu aeg on
teile uni või? Ah? Kell on kolm päeval, aga teie olete kodus, ei kosta sammugi,
raadiot te ka ei kuula – ja arvate, et võitegi lihtsalt magada? Niiviisi
magategi?"
"Nojah. Ma
olin ju unine ja..." püüab X õigustada.
"Või teie
olite unine! Keset päeva! Te elata meie juures juba poolteist aastat, korter on
teile antnud, aga päevad läbi – lihtsalt magate! Saaksin veel aru, et jooksite,
pohmelliga magaksite, lärmi teeksite, aga ei – vaikselt, nagu hiir, ma ütlen,
plaanite midagi ja muudkui magate! Mis õigusega, ma küsisin teilt?"
"Kuulge, saate
aru, ma olen vabakutseline," selgitab X.
"Vabakutseline!
Vabakutseline! Kas teil paber selle kohta on? Kes võimaldas?"
X ei vasta
midagi, vaid pühib rähmaseid silmi. Mutt jaurab edasi. Äkitselt tunneb X, et on
viimaks ometi ärkvel. Ebamäärane tuimus on kadunud. Maailm ei ole enam vatine.
Veri liigub ja tal on kange kusehäda.
"Vabandage
mind," ütleb ta mutile, tõmbab ukse pauguga kinni ja tormab peldikusse.
Järgmise paari
päeva jooksul ei maga X silmatäitki. Ta kuulab valjusti klassikalist muusikat ja
viskandab meeleheitliku kiirusega krokiisid, kandes väärikale Saksa vatmanile mitme
aastaga kogunenud ideed. Plaate leiab ta raamatute ja paberite vahelt ainult
kaks - Šostakivitš Moskva Filharmoonia ning Chopin Rumeenia kammeransambli
esituses.
Subscribe to:
Posts (Atom)