uus aeg juba koputas uksed jäid kinni
vatijopede kopitus uimastas meid
järjekindlalt kui kuu käime tuttavat rada
diivan külmik ja diivan ja peldik ja diivan
satelliidid on kikkis neist voolab me ajju
vaimunõtruse sooja ja turvalist seemet
metsast kuuleme hääli mis tõotavad kadu
linnatänavaid täidavad hoiatusmärgid
etteheide on tuvide pilgu taga
poest ostan saia kuid pargis ei istu
selle sajandi suurmehed imbuvad puude sisse
kui korjan seeni siis näen nende käsi
aju väsinud kuid tunnen tugev on saba
saarepuust saab minule tõeline kodu
uus aeg juba koputab uksed on valla
toad on tühjad ja tuvid on teinud pesa
oksalt oksale hüppame lollakalt naerdes
põhjakaares on kuma seal põlevad kivid
soe tuul paneb kasvama palmide seemned
aastatuhandeid varjas neid lõuna-eesti
metsast kuuleme hääli see on meie kaja
järjekindlalt käib kuu oma tuttavat rada
No comments:
Post a comment