Arvustus

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/argielu-aeglusti/

Ärkamine

"Mida te teete?" nõuab eksalteeritud naabrimutt.

"Ma magan. Magasin," ütleb X.

"Või magasite! Magasite! Mis õigusega?" Muti hääl kriiksub, kogub pinget.

"No magasin. Uni oli."

"Kogu aeg on teile uni või? Ah? Kell on kolm päeval, aga teie olete kodus, ei kosta sammugi, raadiot te ka ei kuula – ja arvate, et võitegi lihtsalt magada? Niiviisi magategi?"

"Nojah. Ma olin ju unine ja..." püüab X õigustada.

"Või teie olite unine! Keset päeva! Te elata meie juures juba poolteist aastat, korter on teile antnud, aga päevad läbi – lihtsalt magate! Saaksin veel aru, et jooksite, pohmelliga magaksite, lärmi teeksite, aga ei – vaikselt, nagu hiir, ma ütlen, plaanite midagi ja muudkui magate! Mis õigusega, ma küsisin teilt?"

"Kuulge, saate aru, ma olen vabakutseline," selgitab X.

"Vabakutseline! Vabakutseline! Kas teil paber selle kohta on? Kes võimaldas?"

X ei vasta midagi, vaid pühib rähmaseid silmi. Mutt jaurab edasi. Äkitselt tunneb X, et on viimaks ometi ärkvel. Ebamäärane tuimus on kadunud. Maailm ei ole enam vatine. Veri liigub ja tal on kange kusehäda.

"Vabandage mind," ütleb ta mutile, tõmbab ukse pauguga kinni ja tormab peldikusse.

Järgmise paari päeva jooksul ei maga X silmatäitki. Ta kuulab valjusti klassikalist muusikat ja viskandab meeleheitliku kiirusega krokiisid, kandes väärikale Saksa vatmanile mitme aastaga kogunenud ideed. Plaate leiab ta raamatute ja paberite vahelt ainult kaks - Šostakivitš Moskva Filharmoonia ning Chopin Rumeenia kammeransambli esituses.

täiskuu kukk ja tissid

on täiskuu
ja ma kirjutan luuletust
hea veel ei kirjuta
arvamuslugu
või lugejakirja
see on veel hullem
selle eest ei maksta üldse

luuletus teeb mind sisemiselt rikkaks
kiredes koinides
jooksen mööda hoovi

suren lehma jala all
vana emise lõugade vahel

aga mu luuletus on nagu muna
mis tõuseb vaevavetes pinnale
kontserdil tüdrukud paljastavad rinna
kartmatult trügivad lavale

aga lava peal tuntud muusik
on alustanud joodiku siidpehmet rada
näha pole midagi
aga tema maks
kaalub rohkem kui aju

ja ta laulab minu surematut teksti
täiskuust kukest ja tissidest

Kuidas peab elama

Vahur Afanasjev on teadaolevalt ainus eesti kirjanik, keda on hammustanud krokodill (kaiman?). Ta on töötanud ajakirjaniku, meediaanalüütiku, loovkirjutaja, reklaamiagentuuri loovjuhi ja suhtekorraldajana, koguni euroametnikuna. Ta on avaldanud luulet, jutustusi ja romaane, kirjutanud laulusõnu ja muusikat - elektropungist kantrini. Vahuri uus luulekogu "Kuidas peab elama" on senini tema kõige rihitum, kõige teravama hamba ja kõige suurema suuga. See hammustab kui krokodill (või oli see kaiman?).

Asko Künnap, kujundaja ja väljaandja

http://www.apollo.ee/kuidas-peab-elama.html

Toimetas: Kajar Pruul (kõige kõvem toimetaja Eestis)

...- .- .... ..- .-. / .- ..-. .- -. .- ... .--- . ...-

...- .- .... ..- .-. / .- ..-. .- -. .- ... .--- . ...-

kaur ja tuttpütt

kaur sukeldus maa järgi
aga tuttpütt pahandas
kesse hakkab enne värsket maad
võtma kui eelmise sünnipäeva salat
on külmkapist ära söödud

kaur tuli pinnale
sülitas maa välja
natuke jäi keele taha
hakkas paisuma
nõnda tekkisid saared

nojah mõned siin võtavad
nii palju kui suhu mahub
kuidas sa sellise külla kutsud
mõtles tuttpütt
hapu ja libe kartulisalat
suurivaevu suuveeres

kaur
kaur
kaur
ütles vanamees
väärikas lind nüüd on meil maa
kohe teen tule üles
ja söön su ära

mõni ei saa kohe
muidu kui peab silma paistma
igal matusel kadunuke
igal praasnikul pearoog
mõtles vääritu tuttpütt

Suvetuul

Suvetuul,

mida sa inimestest räägid?

Madalate mändide lõhna

miks kannad üle haudade?

Kes peab sinu sõnu kuulma

kui müüridest niriseb savi?

Iga piisk vihma

on kellegi uppunud mõte.

Suvetuul,

sinus on talvede kargust.

Keegi, kes arvas, et kardab,

julges kõikides rohkem,

Keegi vajutas päästikut

ja keegi läks hommikul poodi.

Õlut ei ole, aga on viina.

Iga piisk

on kellegi uppunud mõte.

Tee nagu valguse jõgi.

Nad lähevad koju kui kalad.

Sellest naisest sai säinas.

Tollest mehest sai latikas.

Kallaste kiriku kellad

rääkisid valjusti,

aga ei reetnud,

mida sa mõtlesid,

suvetuul.

Kui vankriga tagasi tuldi -

tallu, millest said kivid,

mille vahele kasvasid vaarikad -

tee nagu valguse jõgi

juhtis kõik kuhugi ära.

sõda

mida üldse peaks tegema

paar kuud enne sõda

viskama paar pitsi handsat

või segama peene kokteili

kolmkümmend kilo tatart

või hanemaksa ja kalamarja

vaatama telekast naljakaid filme

või nutma maailma pärast

mida üldse peaks tegema

paar kuud enne sõda

lapse või laskma kõhule

või ennast üldse kastreerima

müüma kodu võileivahinnaga

niikuinii jääb hunnik paneele

ostma pileti kaugele

põlema lennukirusudes

mida peaks üldse tegema

paar tundi enne sõda

varuma pudelivett

röövima kullapoodi

tegema mitte midagi

lootma et läheb üle

paremad päevad on ees

Triikraud

Lapsest saati oli Viljarit saatnud edu, aga miski polnud enam endine. Sõbrad, kes olid aastaid elanud ebamääraselt, tallanud tuult ja jahtinud uusi võimalusi, jõudmata naistki võtta ja lapsi teha, olid tasapidi otsa peale saanud. Kellel kortermaja projekt elitaarses kõdurajoonis, kellel kõrgepalgaline tõlketöö Luksemburgis, mõnel lühikese ajaga juba uus ja noorem nainegi võetud.

 Viljaril oli majalaen, kaks tüütut last ja koer. Naisest ei tahtnud ta mõteldagi, kuid olemas oli toogi. Ja mitte vähe ei olnud Viljaril naist. Iga aasta aina rohkem. Firmapeo järel kolleegide linna peale sattudes unistas Viljar, et võtab mõne tüdruku tantsima, hullutab toda, röövib suudluse ja kaob rahuldatuna öhe. Ei enamat. Kuid tüdrukud ei vaadanud, ükskõik mitu jooki ta alla kallas.

 Neid kurbi mõtteid mõlgutades triikis ta särki. Oli kaunis sügishommik, roomikujälgedega savimaal, mis uuselamuid ümbritses, veiklesid päikesekiired ööjahedusest sündinud hallal.

 Aitab, nüüd aitab, mõtles Viljar. Ta teadis väga hästi, et tüdrukute saamiseks peavad pakatama põu, kus on rahakott, ja kube, kus on kõik muu, mis teeb mehest mehe. Kube peab olema raudne.

 Ta lasi rihma lõdvaks, tõmbas püksiluku lahti ja alukad alla ning torkas triikraua endale püksi.

 “Aaa! Aaa! I’m so hot! Ma olen nii kuum!” röökis ta täiest kõrist ja tormas toas ringi.

Kui lapsed koolis koju jõudsid, oli Rambo - nii kutsuti perekonna koera - juba hakanud laipa näkitsema.

Minoorne impro

Tants kevadega (impro)

Kaunid udused hetked

Sinine

Noored võivad, saavad, teevad! Noorus on ilus aeg!

Voorproef

Uitstekende muziek, poëzie van premium kwaliteit! Dank je, Serge! / Saime postiga raamatu ja plaadi (vt http://dichtersdansenniet.eu/). Üks lugu samalt bändilt on "Lutsuvate kivide" plaadilgi (http://lutsuvadkivid.wordpress.com/)

"emajõe sees" live

aastaajad

puud alustavad

sügise värviga

kollakasroheliselt

inimesed alustavad lapsena

õige hädiselt

varsti läheme

kõik täiesti lehte

nuusutan enda õisi

nendes on juba täidlust

aga viljad on ees

emajõe sees

emajõe sees

on teine emajõgi

välisest suurem

ja voolab teisiti

eirates gravitatsiooni

ja kallaste muistset joonist

voolab sisemine emajõgi

üles

sisemise emajõe kalad

ei malda oodata

kuni neid püütakse

sisemise emajõe kalamehed

on pooliti kalad

pooliti mehed

sisemise emajõe kivid

tossavad nagu lõkked

mülleri sass ja oskar luts

pooliti kalad

pooliti mehed

püüavad sisemisel emajõel

kalade eest ära joosta

aruküla koobastes

sünnib universum

Milleks meile koerad (Lätis)

kaur ja tuttpütt

kaur sukeldus maa järgi

aga tuttpütt pahandas

kesse hakkab enne värsket maad

võtma kui eelmise sünnipäeva salat

on külmkapist ära söödud

kaur tuli pinnale

sülitas maa välja

natuke jäi keele taha

hakkas paisuma

nõnda tekkisid saared

nojah mõned siin võtavad

nii palju kui suhu mahub

kuidas sa sellise külla kutsud

mõtles tuttpütt

hapu ja libe kartulisalat

suurivaevu suuveeres

kaur

kaur

kaur

ütles vanamees

väärikas lind nüüd on meil maa

kohe teen tule üles

ja söön su ära

mõni ei saa kohe

muidu kui peab silma paistma

igal matusel kadunuke

igal praasnikul pearoog

mõtles vääritu tuttpütt

muld

vanamuti maja

kuuse juure all

halb energia

lõigati kasvajat

varastati organ

nüüd pean persega mõtlema

inglid tulevad kesapõllule

päeva esimene ohe

puna tõuseb taeva palgeile

kuused ajavad

siirdeid

keegi ei tunne

kuidas muld valutab

eesti loodus

tellisin ajakirja

eesti loodus

et näha keda võiks

veel ära süüa

vastu sügist mul kadus lootus

et õnnestub ennast

roospunaselt

risti lüüa

sirvitud päevade ajakiri

kandis su põskede jälgi

kallis naine

su täitmatu maitse

uriseb minus kui kährik

Lumeinimene sulab puhkusele

Välgi metsas 7. märtsil.

Statement

Sorry, I thought it's a poetry blog, but can't help posting this once on politics.

Somehow "USA and Afghanistan" gets immediately mixed to Ukrainian issues. What about "Russia and Chechen war"? Dear Western commies, it's time to realise that modern Russian is NOT a socialist paradise. It's a capitalist-darwinist state, make money of die environment. If there's a socialist paradise anywhere, then it's in Western Europe. So actually, all commies should be pro EU!

Being a socialist is OK:) I was just reading the comments on Guardian web page - dominantly red haze, fuelled by the idea that one should oppose one's Western government in any issue. Would take aliens with laser guns to convince some people that West, especially USA is at least sometimes right.

kelder vett täis

tark mees laseb keldri vett täis

ja ujub seal paaristõmmetega

kunstnik sööb pliiatsi lõpuni

ma ostan talle tumeda porteri

ja mõtlen

et kas ta saab veel kellekski

või olen juba mina keegi teine

kelleks ma ei tahtnud saada

mõned mu sõbrad on tugevad

ninasõõrmeis toore liha lõhn

lillevanik ümber riista

teevad inimesest naise

too maja seal on müügis

koos keldritäie leige veega

mu isamaa on minu arm

siuh üle veenide

tõde mitte tegu

kui tahad ennast tappa

lõika piki kätt

või lase kelder vett täis

ja uju loojangu poole

Luulelahing

Mari Peegli kirjutatud saatetutvustus "Luulelahingus jäädakse ellu".
Foto: Eero Vabamägi
Aitäh asjaosalistele! Eriti vinge fotograafitöö - ma ei ole eluski nii peenike ja seksikas olnud.

Pueriilne

Berk Vaher arvustas "Eesti Vaaraod":
http://www.looming.ee/2014/02/on-veel-valutamist/

Õppisin uue sõna "pueriilne". Tegelikult tähendab see lapsikut:) Arvustaja on õigesti ära näinud, et tekstid on kohati visandlikud - ma ei ole seni tahtnud asju üle käia ja pikalt viimistleda, siis läheb esimene emotsioon kaduma, aga eks teisest otsast on see miinus. Kui midagi imestan, siis et mu vahepealsete tekstide rütmi ei märgata - endal on kirjutades üsna selge arenguga rütmid sees, umbes nagu Akvarium, Kino ja Rahmaninov moodustaksid supergrupi.

quo vadis

kuhu olete piibelehed teel
kuhu olete karikakrad teel
kuhu olete võõrasemad teel
me läheme õitsema

kuhu olete kirsipuud kõik teel
kuhu olete paplid pärnad teel
kuhu olete sookailud teel
me läheme õitsema

kuhu olete sinivetikad teel
kuhu olete koolitüdrukud teel
kuhu olete firmaloojad teel
me läheme õitsema

kuhu olete kinnisvarahinnad teel
kuhu olete tööleminejad teel
kuhu olete armunud paarid teel
me läheme õitsema

kuhu olete sõnajalad teel
me läheme õitsema
no küll me läheme õitsema
ükskord läheme õitsema
ja kui ei lähe ka
nii meeldib mõtelda

hoiatus

uus aeg juba koputas uksed jäid kinni
vatijopede kopitus uimastas meid

järjekindlalt kui kuu käime tuttavat rada
diivan külmik ja diivan ja peldik ja diivan

satelliidid on kikkis neist voolab me ajju
vaimunõtruse sooja ja turvalist seemet

metsast kuuleme hääli mis tõotavad kadu
linnatänavaid täidavad hoiatusmärgid

etteheide on tuvide pilgu taga
poest ostan saia kuid pargis ei istu

selle sajandi suurmehed imbuvad puude sisse
kui korjan seeni siis näen nende käsi

aju väsinud kuid tunnen tugev on saba
saarepuust saab minule tõeline kodu

uus aeg juba koputab uksed on valla
toad on tühjad ja tuvid on teinud pesa

oksalt oksale hüppame lollakalt naerdes
põhjakaares on kuma seal põlevad kivid

soe tuul paneb kasvama palmide seemned
aastatuhandeid varjas neid lõuna-eesti

metsast kuuleme hääli see on meie kaja
järjekindlalt käib kuu oma tuttavat rada

Hiiumaa 20.08.2012 19:49

Siin oli linn

Vaade töötoa aknast

karu

tal oli välismaa sõprade ees piinlik

et meil on metsas karud

üks küsis

kas nad saavad palka

mis ma oskasin vastata

laske need loomad maha

mul täiesti pohhui

oli väga huvitav festival

vanas talus metsade vahel

aga seal ei olnud isegi tualetti

pidi käima väikeses

puust majas

rääkis mu hollandi sõber

laske need loomad maha

mul täiesti pohhui

läksin brüsselis peaaegu hulluks

murdsin inimesi nagu karu

karud pidid eelistama emaseid

rääkis mu ema

kartis metsa minna

laske need loomad maha

mul täiesti pohhui

lõpuks sain aru

pean metsa minema

karusõnnikut on tarvis näha

läbiseedimata jõhvikaid

lumevaeses jaanuaris

laske need linnad õhku

mul täiesti pohhui

Kannibal Elektor - Tolm