su numbrit kannan
telefonis
nagu risti
rist hõõgub
vastu vahemere musta
ees kardinad
ja kindlalt kinni luugid
ei pääse kuumus
enam minu sisse
kaks musta neegrit
veavad kuhugi jalgratast
ja telefonis
matemaatika
rist hõõgub
hõõgub riist ja süda
kui meenutan su vahemerekarvu
sest arukana
lahutan ma arvu
ja kõik mis oli võrdub nulliga
ees kardinad
ja kindlalt kinni luugid
need tänavad on pikad nagu jalad
su numbri jäädvustab
nüüd tätoveerija
ma veerin sinu huuli
enda riistal
mis tähendavad mulle kõik need tunnid
ees kardinad
ja kindlalt kinni luugid
siin toas on umbne
mul tahab hinge matta
kuid põrandad on kivist
pole kirkat
ei ühtki auku kinni ajada
rist hõõgub
hõõgub riist ja süda
ei ole unustada vahemerre kusta
siin lund ei ole
kuhu ennast peita
ja nulle ühe taha üha sajab
ma haaran telefoni
aknast välja heidan
ma pilgu paluva
siis sulle helistan
rist hõõgub
vastu vahemere musta
siin linnas kõik on tehtud vanast kivist
ja pimeduses viimne lootus kustub
et pääsen taas ma sündimise rivist
et pääsen taas ma sündimise rivist
No comments:
Post a Comment