Thursday, 8 April 2021

Kirjandus, muusadest julmim.

Kirjandus, muusadest julmim.

Olen ohverdanud liiga palju

sinu naeratuse eest.

 

Lõpuks ohverdasin perekonna.

 

Need õhtud, kui eraldusin töötuppa.

Need õhtud, kui olin ärritunud

oma naise peale.

Tegin süüa, me sõime, ma väsisin,

aga sina ootasid töötoas

ja ma isegi ei armastanud sind.

Pole iialgi armastanud.

 

Kes sa üldse oled?

Kalliope,

Euterpe,

Polymnia,

Thaleia?

Vahetad nimesid nagu petis.

Millist luureteenistust

sa esindad, kelle huve

sa kaitsed?

 

Sina pole toonud

inimkonnale tuld,

pole õpetanud ehitama maju,

küttima loomi,

tegema integraalarvutusi.

 

Või siiski?

 

Miks ei tunne ma armastust,

kuigi armastusest oled sa õpetanud

kirjutama verega?

 

Tegime süüa, sõime.

Käisime seenel, jalutasime metsas.

Mina, naine, laps.

Aga ikkagi kibelesin tööle.

Nüüd olengi su vang.

Suure järve kaldal, üksinda.

 

Kirjandus, muusadest julmim.

Sa pole iialgi naeratanud.

Luulevaikus

Kui luuletus on kirjutatud

tuleb luulevaikus.


Ma võtan su käest

ja me tõuseme lendu.

Lendame läbi Tartu

uhked ja õnnelikud.


Paplite valge saluut

ajab sind aevastama

ja õrn vihmasabin

tabab ilusaid uusi maju.


Olen toores nagu lõikama puu.

Olen kerge, sest sina mind kaalusid

ja leidsid olevat elusa.


Parim nõuanne 

tuleb küsija suust.

Vaatan endasse

ja sina oledki vastus

ja jälle

tuleb luulevaikus.


Ja me lendame.


Jumalad joovad õlut

Jumalad joovad õlut ja hingavad raskelt.

Muud võimalust pole.

Keegi peab olema süüdi

sügise kestmises,

märtsinukruses,

hukatuse hirmus.

 

Tol suvel kui isa surema hakkas

lõõtsus lakkamatu tuul,

aga nüüd on tublisti hullem,

nüüd kuseb miski

päevade kaupa mu hinge,

tundmata vähimatki muret,

et mul sõidab katus

ja tuul,

mis rebis puukuurilt eterniiti,

ei lase mu närvidel magada.

 

Selle maailma lõkked

tossavad, kaotades jõudu.

Riikide piirid muutuvad uuesti tõkkeks

ja lennukid enam ei vilguta

ähmase lootuse tulesid.

 

Paadid lahkuvad,

aga sina pole jõudnud

roostikust varjatud abajasse.

 

Ma ootan ikka veel.

Leban palves, tundmata jumalaid.

Äkki see siiski mõjub, ehk viimane paat

ei kiirusta ülearu

ja mehed, kes parandavad mootorit,

pillavad tööriistad, hakkavad jooma.

 

Kuhugi minna. Eemale endast.

Tuhanded otsivad väljapääsu

just nagu mina.

Tuhanded tossavad lõkked

märtsinukruses,

jumalate hingamine kuklas

ja kusi krae vahel.

 

Aga öösel kui halastab uni

tulevad suured muutused.

 

Ah see siis kopsiski vastu hommikut,

mitte esivanemate hinged –

märg lumi poolde aknasse.

 

Võibolla siiski on võimalik –

algavad tuulevaiksed aastad?

Olen tagasi Rakveres

Olen tagasi Rakveres

Lennuki tänava korteris.

Olen tagasi

lõhnaküünalde ja tarbetu vabaduse

üksildasel ballil.

 

Vahepeal kraapisin seinu,

kihtide kaupa võõraid tapeete.

Lõhkusin põrandailt

linoleumi ja saepuruplaate.

Krohvisin, värvisin ja unistasin.

Kaklesin naisega, justkui sellel

oleks mingisugune mõte.

Justkui ühine pesa

mahutaks rohkem lapsi

kui seinad on heledad,

kui aknad on suured.

 

Aga nüüd

olen tagasi mälestuste Rakveres.

Väikeses üksildases korteris,

mis jäi minust muutmata.

Isa paigaldas boileri

matemaatikukätega,

aga sellegi võtsime kaasa.

 

Ja sellest ajast

on möödunud ajajärk.

On mängitud kitarre ja tervitatud hommikut,

kihutatud Euroopa kiirteedel,

tuul kuklas, sest nõnda

toimib füüsika lahtises autos.

 

Olen tagasi ja mul pole õde.

Pole kunagi olnud

võimalust tunda tüdrukuid

enne kui tundma sain rõõmu ja valu.

 

Olen tagasi. Tunne on täpselt sama.

Kuulan Kinod

ja kedagi teist ei kuula.

Kuulan Kinod

ja kedagi polegi kuulata.

 

Ja ma mõtlen

kirvestest ja kalkunitest.

Elu kiirtee.

Sekundid veel ja betoon.

Sekundid veel

ja seisangi hüppetornis

nagu Matti Nykänen.

 

Elu on laiff

ja vabadus

on tõepoolest mõtetest vaba.


Hallahommik

Sa tahtsid, et luuletan sulle.

Jällegi pelgasin.

Esimesed hallad olid maas,

ma lükkasin lapsekäru

tuhandeaastases Tartus

ja tundsin, et sõnad

ei suuda seda edasi anda.

 

Õieti on kõik nõnda lihtne,

tuleb vaid mõelda su nimest,

Sina, kirjanik nagu minagi,

inimene nagu minagi

oma mure ja rõõmuga,

mis kirjapanduna

muutub vaid sõnadeks.

 

Mäletad seda päeva,

mil tõstsime vana punase diivani

vana hõbehalli Fordi

katusele.

Ja õige pea pärast seda

oli mitu hommikut kringliga,

mis muutus aina paremaks

meie uues kodus.

 

Olin kohutavalt nõudlik

nagu Mooses oma rahvaga,

aga mina pole Mooses,

vaid osake rahvast.

 

Elu on väärt petitsiooni.

Kahte allkirja.

Ühte luuletust.

 

Ja puud on püstijalu seistes

valged nagu jumal.

Tuesday, 2 February 2021

Roopealne maa

Lühinäidend. Mängida aplombikalt.

Tegelased

PIISKOP, vanaldane ja õhku täis

TIMUR, okassiga

RIDIKÜL, teatud tüüpi kott

KOPP, tulvil inimlikku headust


1. stseen

Piiskop istub rohelise linikuga laual, hiigelsuures salatikausis. Kulunud spordidressis Timur meisterdab tema pähe roost ja raagudest linnupesa.

PIISKOP: Mis see on?

TIMUR: Garniir.

PIISKOP: Mida te sellega taotlete?

Timur ei vasta.

 

2. stseen

Linnupesa on valmis.

RIDIKÜL (tormab lavale): Ma olen nii naljakas, issand, ma olen nii naljakas!

TIMUR: Just sind me ootasime. Istu pessa, hakkad munema!

PIISKOP: Ma protesteerin.

RIDIKÜL: Muna! Muna! Muna!

TIMUR: Kiiga-kaaga, kiiga-kaaga, kiiga-kaaga!

RIDIKÜL: Kiiga-kaaga, kiiga-kaaga, kiiga-kaaga!

PIISKOP: Isa, anna mulle jõudu!

Timur toob kusagilt kõrvalt kolmnurkredeli ja asetab Piiskopi kõrvale. Ridikül loperdab redelile.

 

3. stseen

Ridikül valmistub Piiskopile pähe istuma.

PIISKOP: Ei! Ei! Mu isa paneb teid põlema.

TIMUR: Siga.

RIDIKÜL: Kiiga-kaaga, kiiga-kaaga, kiiga-kaaga!

Paremalt vurab lavale Kopp, tulvil inimlikku headust. Lööb osavalt Piiskopi pea lõhki.

KOPP: Kui on muna, siis olgu ka seemned.

TIMUR JA RIDIKÜL: Aitäh, aitäh, aitäh!

KOPP: Kõik inimkonna hüvanguks, väikeste lihtsate inimeste nimel. Ma tean, see on suur ülesanne, ning ma olen selle täitmiseks valmis.

TIMUR JA RIDIKÜL: Hurraa!


4. stseen

Lava veikleb punases valguses. Toss ja põlemise hääled.

KOPP: Vurra-vurra! Kus on vesi?

Timur kannab lavale Ridiküli, ühendab voolikuga, pritsib.

KOPP: Kõik ühise hüve nimel!

 

5. stseen

Lava on tühi. Lava keskel tahmunud hunnik, millest võib ära tunda laua ja salatikausi söestunud Piiskopiga. Pärast painavat vaikust vallanduvad kuhjast valged tuvid.

 

LÕPP

Perekondlik arutelu

Sketš ühes vaatuses mitmele näitlejale, võib ka ühele.

A: Ausalt öeldes võiks meil olla küll.

B: Mis asi?

A: Uudra tondur.

(B hakkab laperdama).

C, D, E (läbisegi): Gõgõõ! Gõgõõ! Tahame rõõklit.

A: Kui te õhtuni ilusti kuperdate, võin härra Rupskilt natuke tellida.

B: Mida?

A: Rõõklit.

B: Issand küll, kas sa üldse enam ei vastuta oma tegude eest? Vaata nende hambaid.

C: Gõgõõ! Gõgõõ!

D, E: Palun! Palun! Palun!

A: Piimahambad. Varsti kasvavad uued. Kuidas siis jääb?

B: Millega veel?

A: Uudra tonduriga.

(B haarab kööginoa).

LÕPP

Platsil eskalaatorite ees

Sketš ühes vaatuses kahele näitlejale, üksi mitte esitada. Soovitavalt statistid ja koor. Tegelased PEETRUS ja ÄSJASURNU.

Linnaväljak. Palju inimesi, üksainus pääsla. Eskalaatorid üles ja alla.

(Peetrus ulatab paberilehe.)

ÄSJASURNU: Mis see on?

PEETRUS: Tagasisideankeet.

LÕPP

Logistika

 Sketš ühes vaatuses kahele näitlejale, võib ka ühele.

TRANSAMEES: Inimesed võiksid ometi ära otsustada, kus on asjade koht. Minu meelest ei muutuks midagi, kui asjad oleksid seal, kus need olid.

KLIENT: Eks jah. Vist.

TRANSAMEES: Aga öelge mulle, mis muutub nende raamatute olemuses, kui ma need asukohta vahetavad?

KLIENT: Tõepoolest, midagi ei muutu.

TRANSAMEES: Analüüsigem ratsionaalselt. Vaadake, kui suur auto! Milline teljevahe. Riskid liikluses. Kütusekulu. Mõju elusloodusele.

KLIENT: Kuule, aga las nad siis jääda. Las olla.

TRANSAMEES: Mida?

KLIENT: Et las need raamatud jäävad siia.

TRANSAMEES: Vedu on ju tellitud.

KLIENT: Kas kuidagi tühistada ei saa?

TRANSAMEES: Mina ei tea midagi. Mul on dispetšerilt korraldus kaup peale võtta.

KLIENT: Aga kas nii saab, et võtate peale ja laete kohe maha?

TRANSAMEES: Pöörduge dispetšeri poole. Mina ei otsusta midagi.

KLIENT: Selge.

TRANSAMEES: Midagi pole siin selget. See pole teile Wittgenstein, see on logistika.

LÕPP

Salat

Sketš ühes vaatuses kahele näitlejale, võib ka ühele.

A ja B lõikavad salatit vanaema juubeliks.

A: Kuule, sa lõikasid sõrme.

B: Ei lõiganud. (Varjab kätt).

A: Miks kartulid verised on?

B: Ei ole.

A: Mis see siis on?

B: Ketšup. ma panin natuke ketšupit.

A: Ketšupit vanaema salatisse? Lolliks oled läinud?

B: Millised vananenud stambid! Püüa olla avatud, mõtle nagu maailmakodanik.

A: Ma olengi avatud. Lõppude lõpuks elasin ma viis aastat välismaal.

B: Elasid välismaal, aga jäid provintslaseks. (Krimpsutab nägu).

A: Kuule, sul tilgub ju käsi verd.

B: Ei tilgu. Ega ma mingi sinu moodi kobakäpp ole, vaata, millised su kurgid on. Mis sa neid

üldse lõikad, kas jämedamalt ei oska? Pane kohe tervenisti sisse.

A: Tõesti, lolliks oled läinud?

B: Sa solvad mind! See, et ma pooldan avatud ühiskonda, ei anna õigust mind solvata.

A: Mis mõttes solvata, ma ütlesin, et su käsi jookseb verd. Tahad, otsime sidet?

B: Mul pole midagi viga. (Lõikab endal käe otsast).

LÕPP

Monday, 12 October 2020

"Surmahirm" Loomingus

 















Esimene peatükk Vahur Afanasjevi uuest romaanist "Õitsengu äärel" ilmus Loomingus. Mulle omaselt ei astu kohe lavale peategelane, vaid tähtis kõrvaltegelane, tegevuse sütik. Peategelane on Dotty Godman, vägev inimene, kes ise kulisside taha jäädes paneb maailmas asjad liikuma. Võimalik, et just tema päästab meie planeedi vähem kui kümne aasta pärast!

Tutvu peatükiga: https://www.looming.ee/arhiiv/surmahirm/

Wednesday, 2 September 2020

Novembris ilmumas romaan "Õitsengu äärel"

Novembris ilmumas romaan "Õitsengu äärel"

Lühidalt räägib see ühest tugevast naisest ja nõrgast asteroidist.

Pikemalt (tagakaanetekst):

Suvi 2028. Seni ohutuks peetud asteroid ähvardab vähem kui aasta pärast hävitada inimtsivilisatsiooni. Kas meie lõpp on vältimatu? Üleüldises viimsepäevaootuses ei ole vaid üksikud nõus alla andma.

„Serafima ja Bogdani“ autori uues romaanis juhivad võidujooksu ajaga planeedi rikkaim lätlanna ning ekstsentriline Lõuna-Aafrika päritolu miljardär. Või jooksevad tegelased võidu üksteisega? Kellegi motiive pole lihtne läbi näha. Korraga on kaalul inimkonna saatus, eesti kunstniku rahvusvaheline edu, teismelise neiu eneseteostus ja esimene armastus, müstikust juudi matemaatiku kadunud käsikiri ja vasakpoolse bosnia filosoofi usaldusväärsus. Tegevus viib Prantsuse Rivierast ja Räniorust Riiga ja Sahara kõrbesse.

Oma mitmetahulises teoses asetab Vahur Afanasjev peegli tsivilisatsiooni silme ette ja küsib: kuidas me siia jõudsime ja mis annab meile jõudu edasi minna? Kui üldse? Võimalik, et suurimad katastroofid toimuvad hoopis inimestes endis.



Nagu kunstiteadlik vaataja aru saab, väärindavad raamatut Toomas Kuusingu illustratsioonid!


Friday, 10 April 2020

Norwich Residency

An interview in English. Full podcast here:
https://nationalcentreforwriting.org.uk/article/writing-in-interesting-times/
Thank you Lewis, Kate, Simon, Peggy, Lillie et all! Best greetings to Norwich!

Also, a story of walking in Norwich, real and imaginary:
https://nationalcentreforwriting.org.uk/walking-norwich/walking-on-water-in-norwich/

Monday, 30 March 2020

In dividio


Indiviid. In dividio. Jagamatu.
Kui palju olen püüdnud endast anda,
teenimaks ära
terviklikku säramist?

Puude vahelt paistab
sihvakas kirikutorn.
See on kuusk.

Kõnnin, kollane prügiämber näpus
krundi tagumisse ossa,
sinna, kust kitsed ja külakoerad
leiavad leiba ja kalarappeid,
mädanenud banaane,
meretagust eksootikat,
tuhka ja teemante.

Aastate kaupa
püüdsin jagada sulle
parimaid palu
iseenesest,
küsimata kunagi,
mis sulle päriselt maitseb,
leib või kalarapped,
luuletused või kõrvarõngad,
õhtusöögid või massaaž.

Indiviid. In dividio. Jagamatu.
Kuskil on üks ilus õun,
aga need, kes hammustavad sellest
on tühised ussikesed.

Toetan kollase ämbri
kaevu betoonist kaanele.
Kohe see kukub, rabatud maailma hingamisest.
Järv teisel pool tänavat
püüab murda enesest välja,
kasvada mereks.
Järv on täna mu enese moodi --
trots lainetab hallikas veres.

Indiviid. In dividio. Jagamatu.
Alatine rahutus rahu leidmiseks.
Niiviisi polegi võimalik
süüdata lõkkeid
võõrastes akendes.
Niiviisi polegi võimalik
teenida ära
tuulevaikseid aastaid.

Alles siis,
kui tuled kui nuga
mu kuivade soomuste vastu,
vabaneb killuke minust
su soolasel keelel.

Tulime tühjusest


Tulime tühjusest.
Petame endid lootusega
jõuda kuhugi. Valgusse.

Ma proovisin ehitada
ilusaid kodusid.
Kulutasin uneeelseid aegu
valides värve,
mis annaksid tuulevaikse lapsepõlve
neile, kes magavad tubades.

Tõusin keset ööd
ja läksin mere äärde.
See polegi meri, vaid järv.
Ka mina pole see
ja ma ei tea, kes ma olen.

Rajades paradiisi, ehitasin põrgu.
Pisarad minu tegudest
kergitasid veepiiri,
aga kõrkjad olid ees
ja nendel nägin veiklevat varju.
See olin ma ise.

Ema ja isa leidsid mind tühjusest.
Otsisin vastuseid, alati aplalt
neelates heljuvaid hetki
nagu tindiparv ähmases valguses,
mis puudutab läbi vee –
ainult päike teab oma suunda.

Isa on surnud ja tema ei vasta.
Ema on elus ja temalt ei küsi.
Ise ei mõista, kuni on öö
ja hommik on alati uus
ja eelmiste päevade valu
on võimatu röövida nendelt,
kes väärisid paremaid kinke.

Ma ei tea, kes ma olen, kuid sina
oled soojus, mida kiirgavad köetud majad.
Oled õhtud, mida liigendavad helid
ikka veel ostmata klaverilt.
Oled see, kes kunagi andestab.
Võibolla siis, kui mind enam pole.

Seisan keset päeva
seal kus eelmisel aastal
oli liivane kallas, kõrkjatest kaetud.

Sina vist olidki kodu
või lootus kodule
nagu varahommiku päike
järve rahutus peeglis.

Nüüd on aeg, mil otsustavad teised.
Otsustad sina, mitte mu aplus
ja väikeste kalade hirm.
Otsustab järv, kellele anda
ja keda võtta – tagasi tühjusse.

Tulime tühjusest.
Tulime emast ja isast.
Pole põrgut ja paradiisi.
Elame esimest korda.


Üksainus näide


Mida teab laine ülejäänud järvest?
Mida teab vihmapiisk
tumedatest pilvedest?

Tuuleiilid kaovad,
millekski vajalikud,
kerged kui õhk.

Iga liivatera
saaks tunda vaid ennast.

Iga luik roostiku vahel
imetleb kaaslast,
julgemata muud kui läheneda.
Midagi arvamata. Midagi küsimata.

Ometi öeldakse,
tuttav nagu omaenda peopesa.

Vaatan kätt ja kõik on võõras.
Need jooned on kirjutatud
tundmatus tähestikus.

Autol pole aimugi numbrimärgist,
liisingust, hooldustest, õlist.

Kõik on vaid ise.
Ise, millegi meelevallas,
kobades valguses,
leides kodu suurlinna öös
või uinuvas külas.

Kirjutan õpikut,
kasutades ühte näidet.
See pole ülbus ja hoolimatus.

Kirjutan endast, aga mõtlen inimestest.
Mul on üksainus mudel.
Teised on omamoodi.

Wednesday, 26 February 2020

The Masters


In the Governorate of Estonia, serfdom was abolished in 1816 (in comparison, in the whole Russian Empire it was abolished in 1861), however the land was not redistributed among the peasants and the corvée labor was preserved (until 1876). The American Civil was fought from 1861 to 1865, with slavery abolished by the Thirteenth Amendment in 1865. The poems if about the changing face of the colonialism.

We were the good masters,
taking Christ and glass beads
to uneducated savages.
Their lords became our henchmen.

The hostile tribes
felt the impotence
or hatchets and clubs.
Back crooked, they waiting for us
as if for hail, a thunder
they have never experienced.

We gave them cold,
as cold is good.
We taught them to read
Bible and count money,
because these are good as well.
We forced them to build houses,
until cities sprouted.
Plaza de Armas, Central Square –
the castles and fortresses
showed our power
and the savages understood
that these are good.

Their little castles
of palm leaves, earth and dung,
thick logs, rocks and corrogated iron,
modern blocks, aluminum, glass,
roof tiles and drywall
absorbed our power.

The savages learned to write poetry.
They used our alphabet to compose their epics.
They too religion from us, and it was good.
They took our habits and way of life,
made wigs of Samson’s hair
and held country fairs.

We, the masters, retreated.
Our parachute men
rose to Algerians sky and flew away.
Dandellions had flowered
and a rotting couch stood on the porch.

The the cicada could fiddle
on their miserable folk instruments.
A festival tramped on the memory
of our power.
“Come back!” a Little Master called,
and we went,
leaving the chapels for bush and grass.

We ceased to live
but didn’t die.
As an ivy we sucked the last strenght
from the old walls.
In our stables they built restaurants
and the tribes fought as in the olden days.

We were the good masters,
but the goodness did not maintain our power.
We are tired,
but we cannot leave.

We cannot call us the good ones,
because savages are not bad any more.
The peculiar pagan faiths
are honored again.

So we hide the stuffed pygmys
to the restricted collections
of ethnographical museums.
We send apologies to Central Africa.
We bow our head in mourings
for the Iranian nuclear scientists.
We celebrate holocaust day
and demand Israel to recognise Palestine.
We talk of xenophobia and privay policy.

Great American companies
honestly hint
the they are guilty of eating the bees.
The tongue of Rolling Stones
is still swollen
after licking the honey
of the developing countries.

We call ourselver West
and West, it’s the light coloured people.
Never trust a blonde.
The blaze of evil blue eyes
rises over Davos.

Our skiis have the power
when we slide down the hills.
White hell, white kingdom.
If we cannot be the masters of good,
we are the masters of evil.

We tramp to the mud
everybody who tells
that our Hitler was less or a bastard
than Stalin or Mao.
We’re antifa just to maintain
the power of fascism.
We buy canned food
from biomarkets
and take an airplane to converence
to discuss climate change,
caused by technology –
technology, it’s us.

We are the bad masters,
but we rule the world.
We are tired,
but not ready to leave.

The bigger our guilt,
the more powerful we are.

No need for dumbbells
and education
to be a sexist pig.
Your ancestry is enough
to be evil and strong.

The white master, walking on tiptoes –
your flat muscles
conceal an amazing power.
Oh, white lady, prophessing trouble,
a girl with history,
you have seven billion children,
who must obey to your wisdom.

It’s you who knows how to live.
You’re old.
Your the lady of the house.
Your man is the master.
Lips sticky with apple juice
you talk of your guilt,
bigger that the others have.

Plaza de Armas, Central Square –
with alphabets learned from the masters
the savages paint slogans there.

Plaza de Armas, Central Square –
you, the savages, gulp the guilt of your masters
like stolen honey.
Your tongues get swollen,
but your chest if puffy of bride.
You’re young,
and you are not leaving.

You have seven billion children.